Kutsutud konkursi eesmärgiks oli leida
Tartus Gildi 4/ Rüütli 14 ehitismälestise laiendamiseks sobiv
idee. Võidutöö "Varjund" ideeks on luua vanalinlikusest
kõnelev arhitektuur, toetada kesklinna aktiveerimist avalikku
kasutusse suunatud katuseterrassiga ning kujundada mugavad
rendikorterid. Uus hoonemaht integreeritakse Rüütli 14 hoonega ning
kahest majast kavandatakse funktsionaalne tervik. Soovisime vältida
äratuntava tüpoloogiaga hoonet (kortermaja, ärihoone vms) ning
võimendada läbi arhitektuursete elementide "vanalinlikkuse"
fenomeni. Fookuses on salapära, sopilisus, varjatus, turvatunne,
helid, valgus ja varjud (varjund - kaitse, vari,
eluase, valgusvoo teele jääva keha tagune kujutis).
Andmed vanalinnas asuva krundi
tüüpiliselt kirju ajaloo kohta ulatuvad tagasi aastasse 1811.
Mitmetele varasematele ehitustele järgneb Oskar Luik`i poolt
algatatud korteritega mänguasjavabriku ja kaupluse ehitus 1934.a
Karl Krooni projekti järgi, kusjuures uus hoone rajati 1879.a hoone
müüridele. Pikkade ehitusseisakute tõttu loobus Karl Kroon ehituse
juhtimisest ning tema asemel viis muudetud projekti alusel töö
lõpuni linnaarhitekt Arnold Matteus.
Oskar Luik sai laiemalt tuntuks 1910.
aastal, kui ta avas Tartus Aleksandri tänaval oma mänguasjade ja
kirjutusmaterjali kaupluse ning hiljem Turu tänaval juba töökoja,
köitekoja ja karbitööstuse. Esimeseks teadaolevaks Eesti
mänguasjatööstuseks on 1916.a tegutsema hakanud Oskar Luige
mänguasjade- ja ilutööstus Tartus, mis kujunes 1920.-1930.
aastatel üheks juhtivamaks mänguasjatööstuseks vabariigis.
Sortimenti kuulusid peamiselt puidust mänguasjad ja mitmesugused
mängud, aga ka nukud. 1940.a ettevõte natsionaliseeriti ning sai
nimeks Mäng ja Kool. 1941.a küüditati Oskar Luik koos abikaasa,
ema ja poegadega Siberisse. Kauplus Mäng ja Kool tegutses vanas
kohas kuni 1990. aastate lõpuni.
Kui kontekstiga sobitumist hinnatakse
harilikult esmajoones hoone kuju, akende, uste, dekoori, värvi jms
sobitumise kaudu, siis sellest sügavamal toimub suhestumine peenema
ja abstraktsema tähenduskoega. Vanalinnas on kvartaalse
hoonestuslaadi tõttu sisehoovid. Vaade hoonest sisehoovi on midagi
muud, kui vaade tänavale. Sisehoovid paljastavad sageli hoopis
erineva iseloomu, kui paistab tänavalt. Vanade majade paksudes
müürides asuvad väiksed aknad tegelevad muuhulgas ka turvalisuse
mõtestamisega. Tiheda hoonestuse tõttu on vanalinnas sageli
kontrastsed valgustingimused, üürikeseks ajaks on mõni fassaad
täielikult päikesepaiste vallas ja siis taas varjatud, või hoopis
avatud valguse peegeldustele kõrvalolevate pindade kaudu. Vanalinna
elurütmi juurde kuulub linnahelide kohalolu - võimalus, ja tihti ka
paratamatus, olla ümberkaudse sumina sees.
Hoone tunnuselemendiks on tänavapoolne
topeltfassaad. Varipinnale perforeeritud muster moodustab ajaloolise
keskkonnaga võrdväärselt suhestuva detailsuse, kuid teeb seda
salapäraselt ja subtiilselt. Perforatsioon on sedavõrd hõre, et
võimaldab suurte akende kaudu häid valgustingimusi, kuid lõikab
siseruumi üle tänava paiknevate hoonete vaateväljast. Interjöörist
vaadatuna mõjub perforatsioon kaitsva kardinana ja võimaldab
tänaval toimuvat vaadelda-kogeda varjatult. Perforatsiooni lõigatud
orgaaniline geograafilise motiiviga muster tekitab rahvusvahelise
ülikoolilinna seose. Hoone välisviimistlus on läbivalt tooniga
valge krohv, et võimaldada valguse ja varjude mänge.
Juurdeehituse esimesel korrusel asub
äripind ning kolmel järgneval korrusel kaks korterit. Olemasolev
ehitismälestis on minimaalsete modifikatsioonidega maks. ära
kasutatud. Korterite planeeringu idee on paigutada köögi ja
söögitoa ala tänava poole ja elutoa osa sisehoovi poole.
Tänavapoolsete korterite sissepoole avanevaid suuri aknaid saab
avada, et olla vanalinna helide keskel, ning sulgeda, et olla varjul.
Magamistoad on linnakärast varjatult suunatud sisehoovi poole.